Ungari Vabariigi president Ferenc Mádl
Kõne soomeugri rahvaste IV maailmakongressil Tallinnas 16. augustil 2004
Austatud proua president!
Austatud härrad presidendid!
Kallid soomeugri sugulased!
Mu daamid ja härrad!
Minu jaoks on suur au taas kord teie hulgas viibida ja seda eriliselt tähtsat üritust tervitada. See on haruldane tunne. Pere on koos ja igaühe rõõmust ja murest saab meie ühine rõõm ja mure. Soomeugri rahvaste IV maailmakongressi aegu peame rõõmstama ka selle üle, et see pole ainult üks pidulik üritus. Soomeugri rahvaste maailmakongress on pidevalt tegutsev organisatsioon.
I kongress 12 aasta eest oli suur samm nende rahvaste ajaloos. See väljendas tol ajal alguse saanud maailmapoliitilisi muudatusi, mis siiani kestavd. Selle protsessi tähtsust on raske üle hinnata, võime olla kindlad, et see andis nii mõnelegi kultuurile ellujäämisvõimaluse. Tänu sellele on soomeugri rahvaste väljavaated täna palju soodsamad kui 10 – 15 aastat tagasi.
Tundes selle üle rõõmu asetame oma mured ühtlasi globaalsesse konteksti. Peame arvastama, et rääkides meile nii armsate ja tähtsate soomeugri rahvaste keele, kultuuri ja traditsioonide säilitamisest, ei räägi me ainult oma muredest.
Need mured ja ülesanded on maailma paljude rahvaste jaoks sarnased. Tänapäeva maailmas määrab muutusi protsess, mida nimetame globaliseeumiseks. On vaieldamatu, et maailmaajaloos seni pretsedenditud muutused, mis toovad suurt majanduslikku edu, ning ühendavad varem teineteisest kaugel olnud rahvaid, ei soosi iseenesest etnilist ja kultuurilist mitmepalgelisust.
Meie ajale omane ühtlustusmehhanism ohustab väikesi rahvaid enam kui kunagi varem, enam kui ükski varasem sarnane ajajärk. Samas pakub see ka võimalusi, mis annavad oma olemasolu eest võitlevatele rahvastele uut indu.
Meie ülesanne on need võimalused üles leida ja oma huvides ära kasutada.
Sellest polegi nii kaua aega, kui diktatuuri kehtestamise katsed, mis mõnel pool veel tänapäevalgi ilmnevad, või enamuse asimilatsioonisurve kutsusid esile kaitserefleksi. Samal kombel peame reageerima ka uutele üleskutsetele.
Minevikus pakkus isoleerumine ja majanduslik mahajäämus teistest unustatud rahvastele mõnikord teatud kaitset. Tänaseks on ka see muutunud. Majanduslik ja sotsiaalne areng ning konkurentsivõimeline kultuur on püsimajäämise eeldused. Globalisatsioon pole ainuüksi oht vaid pakub ka arenguvõimalusi.
Kergem elu ja kaasaegse majanduse hüved viivad paljud selleni, et nad on valmis oma keelest loobuma, unustama oma iidse kultuuri, loobuma oma traditsioonidest, kuna peavad neid aegunuiks ja ebamoodsateks. Neil on tunne, et oma keelest ja kultuurist kinni hoides jäävad nad millestki ilma. Meie arvame, et see pole tõsi.
Usume, et rahvusidentiteeti säilitamata pole me terviklikud ega suuda mõista ka teisi kultuure. Nii nagu ei suuda inimne, kes oma vanemaid ei armasta, luua iial tõelist armastust täis inimsuhet.
Ungari kultuur on näide sellest, et maailma muutumisega on võimalik kohaneda ja uusi väärtusi omaks võtta, jäädes samas truuks omaenda traditsioonidele. Seda on kõige veenvamalt tõestanud tuntud helilooja Béla Bartok.
Bartok jõudis teiste rahvaste muusikasse ungari rahvalaulu motiivide kaudu, ta lõi rahvamuusika arhailistest elementidest modernseid, kosmilistesse kaugustesse kandvaid kompositsioone. See kõik tõestab suurepäraselt, et väikerahvaste kultuuri saab säilitada ainult siis, kui seda ei kaitse mitte endassesulgumine vaid avatus ja majanduslik edu.
Selles osas alluvad väikesed soomeugri rahvad ja ka suurem ungari rahvas samadele seadustele kui Lõuna-Ameerika või Aafrika väikerahvad. Peab ka märkim, et nende kultuuride säilitamine pole ainuüksi nimetatud rahvaste endi mure ja huvi. Iga, ükskõik kus tekkinud kultuur, on terve inimkonna varandus.
Eriline tunne on sellest kongressist ungarlasena osa võtta. Ungari uusaja ajalugu ja kujunemine kaasaegseks rahvaks 19. sajandi algul kulges suure saksa filosoofi Herderi ühe väite varjus. Herder väitis, et ungarlased sulanduvad paratamatult viie neid ümbritseva slaavi ja germaani rahva sekka.
Kui võtta arvesse, et soomeugri keeli kõnelevatest inimestest on ligi pooled ungarlased, võime öelda, et see ennustus ei puudutanud ainuüksi meid. Kaks aastasada pole ajaloos pikk aeg, ent Herderi ettekuulutus pole siiani täitunud. Ohutunde teadvustamine puhus lõkkele ungari energia ja kiirendas rahvustunde süvenemist.
Ajaloo jooksul on seda nähtust eri vormides ja tingimustes kõigi ohustatud soomeugri rahvaste juures kogetud ja kogeme tänapäevalgi. Terve immuunsüsteem hakkab välisohtu tunnetades tööle ning võib olla äärmiselt mõjus, kui seda ei takistata.
Teadete põhjal, mis soomeugri rahvaste juurest meieni on jõudnud, võime järeldada, et neil kulgeb sarnane protsess. Oleme mitmelt poolt kuulnud, et just varem eriti ohustatud rahvaste seas on käimas tõeline rahvuslik uuestisünd.
Usun, et Ungari ajalugu võib mitmel kombel eeskujuks olla. Ungarlased tundsid end aastasadade vältel eelmainitud slaavi, germaani ja romaani rahvaste seas üksi. Arvatavasti tunnevad meie sugulasrahvad midagi sarnast. Meid võib aidata üksteisest hoolimine. See on tähtis ka seetõttu, et soomeugri rahvaste mälust on aastatuhandete jooksul kadunud kokkukuuluvustunne.
Ungari traditsioon on seostanud end pigem nende stepirahvastega, mis meid lääne poole surusid. Mälestus sugulusest ähmastus, ent keele, mütoloogia ja kultuuri süvakihtidesse jäid sellest ometi jäljed. Teadus tõi need taas päevavalgele ja tagastas meile seega ühtekuuluvustunde unustusse vajunud sugulasrahvastega.
Need 25 miljonit inimest elavad mitte ühtsel territooriumil, vaid killustatult tohutul maa-alal. Tänapäeval pole geograafiline kaugus enam see, mis vanasti. Varasemast lihtsam on ühendust pidada, mitte ainult transpordi, vaid ka kaasaegsete sidevahendite kaudu, ja lisagem, et seda ei pidurda ka poliitilised takistused.
Viimased viisteist aastat on maailmas tohutuid muudatusi kaasa toonud. Piisab, kui viitame sellele, et välja on kujunenud Euroopa Liidu organisatsioon, millesse nüüdseks kuulub ka kolm soomeugri rahvast. Soome sugulaste järel said tänavu liidu liikmeiks ka Ungari ja Eesti, mille puhul tahaksin teid eraldi õnnitleda. Tänaseks on nende kolme rahva keel maailma ühe kõige tugevama riikide liidu ametlik keel. Nende esindajatel on koht liidu parlamendis. Tundub, et nende kultuuri ja keele tulevik on kindlustatud. Hoogustuvast majandus- ja kultuurikoostööst võib kasu saada kogu soomeugri kogukond.
Meenutan taas kord, et sugulasrahvaste solidaarsus ei peaks olema ainult ohver, vaid see võib tuua ka vastastikust kasu. Hea näide selle kohta on muuhulgas ungarlaste ja Vene Föderatsiooni territooriumil elavate soomeugri rahvaste suhted.
Soomeugri rahvaste enamik elab Vene Föderatsiooni territooriumil. Teame, et mitmed neist pidid Stalini diktatuuri ajal raskeid katsumusi üle elama, paljudel juhtudel tugevdas tagakiusamine nende identiteeti, diskrimineerimine süvendas kokkukuuluvustunnet.
Viimase viieteist aasta jooksul on varem autonoomia ja oma keele tunnustamise eest võidelnund soomeugri rahvad saanud õigusi, mis nende püsimajäämise võimalusi tugevdavad. Selge, et need on mitmesajatuhandese või miljonilise rahva ja neist märkimisväärselt väiksemaarvulise kogukonna puhul vägagi erinevad.
“Noored on meie tulevik” – see on meie kongressi moto. Ent millised on need noored ja milline on meie tulevik, sõltub eelkõige meist endist. Me ei pea mitte ainult oma esivanemate pärandit edasi kandma, vaid peame tõsiselt võitlema ka selle säilitamisele kaasa aitavate organisatsiooniliste ja poliitiliste tingimuste eest. Me ei saa seniste tulemustega rahule jääda.
Paljud siin esindatud rahvad ei ela mitte ainult keeleliselt ja kultuuriliselt ebasoodsates tingimustes, vaid nende olemasolu ohustavad ka väga rasked majandusolud, halvad keskkonna- ja tervishoiutingimused.
Õnneks on ka häid näiteid. Omariikluse saavutanud soomeugri rahvaste edu võiks olla julgustuseks väiksematele vähemusrahva staatuses rahvastele. Need suuremad peavad tunnetama oma vastutust ja jälgima ka kõige väiksemate saatust. Mul on hea meel märkida, et siin võib kiiduväärseid näiteid tuua ka Ungarist, näiteks ülikoolide ning teaduskoostööst, stipendiumidest. Ent teame ka, et sellest kõigest on meie ülitähtsa ülesande täitmiseks vähe.
Näiteks on meil palju teha, töötamaks välja kõikehaarav strateegia. Ühtlasi peaksime selleks rohkem raha eraldama. Mis seni tehtud, on järeleproovitud ja edukas – just seepärast on tähtis, et meie koostöö oleks võimalikult laiahaardeline ja annaks otsest toetust üha enamatele.
Väljapaistev ungari mõttetark István Bibó on öelnud, et väikerahvale on juba seegi ohtlik kui kaheldakse tema olemasolus. Peame maailma tedvustama, et see keelkond, see kogukond eksisteerib, ja mõned meie seast on sumaohus.
Rahvusvahelised lepped on olulised, ent sama olulised on nii kõnealused rahvad kui ka maailma mõtteviisi kujundamine. Käesolev kongress annab selleks suurepäraseá á võimaluse. Soovin teile edukat ja tulemusrikast nõupidamist, et ka kauge tuleviku kongressidest võimalikult paljud osa saaksid võtta.
|
