Mart Meri ettekanne

Soome-ugri rahvaste IV maailmakongress,
Estonia kontserdisaal, 16.08.2004

KONGRESSILE

Lugupeetavad delegaadid, austatud kongressikülalised, ekstsellentsid, head soome-ugri sõbrad!

Soome-ugri rahvaste püsimine pole ühe või teise riigi siseküsimus, vaid see on kogu maailma rikkus ja vastutus. Neli aastat tagasi otsustas Kolmas soome-ugri rahvaste maailmakongress Helsingis koguneda järgmiseks korraks siia Tallinnasse. Mis on selle nelja aasta jooksul muutunud? Me kuulsime täna Konsultatiivkomitee aruannet ja selles oli nii mõndagi õpetlikku, mida – ma loodan – täna alanud kongress analüüsib ja kõrva taha paneb. Enne kui asuda uute oluliste tegevuste kavandamisele, tuleb jonnakalt jätkata nende eesmärkide taotlemist ja varasemate otsuste täitmist, milles pole seni edu saavutatud, kuid mis on jätkuvalt aktuaalsed.

Eelkõige pean silmas rahvusliku hariduse küsimusi, emakeelse õpetuse nõudmist omaenda kodumaal, samuti rahvuskeelse meedia kättesaadavuse laiendamist. Nendes valdkondades metoodiliste lahenduste otsimisel saab toetuda rikkalikule rahvusvahelisele kogemusele ja ka rahvusvahelisele abile. Muidugi – lõpuks taandub asi ikkagi poliitilise tahte olemasolule või selle puudumisele. Kuid ka seda saab kujundada, ka poliitilist tahet saab demokraatlikus ühiskonnas kujundada, ja seda tulebki teha! Oma visaduse, mõtteselguse ja igapäevase tööga.

Edu saavutamise üheks kõige olulisemaks eelduseks on pidev suhtlemine – nii meie omavaheline suhtlemine kui ka suhtlemine kolmandate osapooltega. Sellele juhtis tähelepanu ka hr Markov oma aruandekõnes, olles samas sunnitud möönma, et Venemaa Föderatsiooni põlisrahvad osalevad oma regiooni küsimuste lahendamisel kahetsusväärse passiivsusega. Selline tagasihoidlikkus pole mõistagi põhjendatud ja ma julgen isegi väita, et Venemaa rahvaloenduse mõrud tulemused on vähemalt osaliselt põhjustatud nimetatud passiivsusest. Ma loodan, lugupeetud delegaadid, et Tallinna kongress annab teile ja teie rahvuskaaslastele jõudu ja tarmu senisest järjekindlamalt kaasa rääkida oma piirkonna arendamisel ja oma tuleviku kujundamisel. 

Kongressidevahelisel ajal on Eestist saanud üks kolmest soome-ugri riigist Euroopa Liidus. Soomel, Ungaril ja Eestil on kolme peale kokku 44 esindajat Euroopa Parlamendis. See on suur jõud. Nende meie kaasmaalaste jaoks on soome-ugri identiteet osa nende ehedast olemusest, mitte raamatust loetud või ülikoolis õpitud eksootika. Euroopa Liit ühendab ja esindab nüüdsest kõiki kolme oma riigini jõudnud soome-ugri rahvast. Meie – soomlaste, ungarlaste ja eestlaste – ülesanne on hoolitseda, et soome-ugri hääl, soome-ugri kogemus nii heas kui halvas hakkaks kõlama Euroopas sama selgelt, nagu see kõlab siin, soome-ugri rahvaste maailmakongressil Tallinnas. Kutsun ka Konsultatiivkomiteed üles sisse seadma korrapärased kohtumised Soomest, Ungarist ja Eestist valitud Europarlamendi liikmetega. Selline töövorm on täielikus kooskõlas juba Budapesti kongressil 1996 deklareeritud põhimõttega laiendada soome-ugri rahvaste esindatust ja osavõttu rahvusvaheliste organisatsioonide tegevuses inimõiguste, põlisrahvaste ja vähemusrahvaste õiguste alal.

Lugupeetavad delegaadid, vaatlejad ja külalised! Kuus aastat tagasi käivitas Eesti valitsus Hõimurahvaste programmi, mille abil on ligi paarsada noort inimest Venemaa soome-ugri aladelt saanud õppida Eesti kõrgkoolides. Mul on rõõm teile teatada, et eelmisel nädalal otsustas valitsus seda programmi jätkata. Kuid rahulolu kõrval olen sunnitud jagama Valeri Markovi muret, et Eestis hariduse omandanud noored sageli ei leia oma kodumaal võimetekohast rakendust või ei soovi üldse kodumaale tagasi pöörduda. See on näide, kuidas hea algatus võib ajapikku pöörduda omaenese eesmärkide vastu ja ma arvan, et asjaomastel organisatsioonidel tuleb siin tõepoolest nuputada, kuidas need kümned ja kümned noored inimesed – rahvuslik kaader – nagu pidulikult öeldakse, saaksid parimal moel pühenduda oma rahva teenimisele. See küsimus haakub kõige otsesemalt ka meie praeguse kongressiga, mille juhtlauseks on teatavasti “Noored on meie tulevik”, ja see juhtlause kõlaks veelgi täpsemalt kujul “Haritud noored on meie tulevik”, sest tulevik algab haridusest.

Lugupeetavad delegaadid, eelöeldust ja teistest täna kõlanud sõnavõttudest järeldub arvatavasti piisava selgusega, et kongressil on ees palju tööd, et Konsultatiivkomiteel on ees palju tööd ja et igal soome-ugri rahval on ees palju tööd oma huvide sõnastamisel, kaitsmisel ja oma tuleviku kujundamisel. Rahvuslikul iseolemisel on erinevaid üksteisest väljakasvavaid vorme ja neid võib kokku võtta ka järgmisel kujul: iseolemine on valitseda sõna; iseolemine on valitseda tegu; iseolemine on valitseda oma sõna ja teoga tulevikku. Ma usun, et me kõik püüdleme selle kolmanda vormi –oma tuleviku valitsemise poole. Sest me ei tee seda mitte kellegi teise arvel, vaid ikka ja ainult iseenda ja kõigi teiste hüvangu nimel. 

Armsad sõbrad! Tervitan teid Eesti delegatsiooni nimel ja soovin kongressile edu! Maailm ootab soome-ugri rahvaste sõnumit. See sõnum on meie teha!

Mart Meri,
Eesti delegatsiooni liige,
Fenno-Ugria Asutuse juhatuse esimees