Zinaida Strogalštšikova - Vepslaste Kultuuriühingu esinaine

Austatud Eesti Vabariigi president,
austatud Soome ja Ungari presidendid,
lugupeetud soome-ugri rahvaste esindajad ja kongressil osalejad,
õed ja vennad!

Soome-ugri rahvaste kogukond saab seekord juba neljandat korda kokku arutamaks hõimurahvaste probleeme. Meile kes me oleme arvult väikesed on sellised kokkusaamised väga tähtsad. On meeldiv tõdeda, et me kohtume nagu sugulased, jagades teavet iga soome-ugri rahva elu-olu, tööde ja tegemiste kohta. Soome-ugri liikumine sündis sihiga, et  tulevikuski  säiliks meie hõimupuu, kuigi, nagu ajalugu näitab, ei ole saatus kõigi selle puu võrsete vastu armulik olnud.

Niisuguste rahvaste hulka kuuluvad ka vepslased. Viimase rahvaloenduse andmete järgi on meid järele jäänud ainult 8 tuhat, kellest üle poole – 5 tuhat elab praegu Karjalas.  Sada aastat tagasi oli meid neli korda rohkem ja kolm neljandikku  meist asustas paiku, mis praegu kuuluvad Leningradi ja Vologda oblasti koosseisu. Nõrgaks lohutuseks on see , et vepslaste arv ei ole viimase 50 aasta jooksul kahanenud.

See, et vepslaste maa paikneb kolmel erineval administratiivalal,   raskendab emakeele taassündi, rahvuskultuuri ja vepslaste ühiste ettevõtmiste korraldamist. Rahva väike arv tingib seda, et ühendame kõik, kes on valmis ja tahavad kaasa aidata oma rahva taassünni loomisel. Juba 15 aastat täidab seda ülesannet Vepslaste Kultuuriühing. Kahtlemata oleks ühingu tegevus veelgi edukam, kui föderaalvõim seda pisutki toetaks. Siiski on meil rõõm tõdeda, et Leningradi ja Vologda oblasti juhtkonnad huvituvad nüüd palju rohkem Karjala Vabariigiga tihedamate sidemete loomisest.

Kahjuks ei ole meie lootused täitunud föderaalseaduse Vene Föderatsiooni väikesearvuliste põlisrahvaste õiguslikest garantiidest kaudu. Föderaalvõimud peaks seaduse järgi algatama kohalike võimude vepslaste toetamise koordineerimise, kas või osaliselt. Kahjutundega tuleb märkida seda, et paljud põlisrahvaste kohta käivad seadused on ainult deklaratiivsel tasemel. Need föderaalstruktuuride tasandid, kus vastutatakse seaduse täitmise ja eelmiste seadusaktide läbivaatamise eest, käituvad, nagu eelmisel epohhil, mil vähemusrahvaste keele ja kultuuri areng oli ainult silt, sisuliselt ei huvitanud see kedagi. Kõik teadsid, et need on vaid tühjad sõnad.

Demokraatia tulekuga avanes meie keelel ja kultuuril taassünni võimalus ja me kasutasime seda õigust aktiivselt. Nüüd, mil on näha meie väikesearvulise intelligentsi viimase kümnendi visade jõupingutuste tulemused, võime täie õigusega väita, et oleme oma ettevõtmistes tugevad ja ei jää alla suurematele rahvastele, keda valitsus palju rohkem toetab.

Samal ajal me mõistame, et kui ajalugu kordub nii, nagu 60 aastat tagasi, ei saa me võimalust luua vepslaste kirjakeelt ega korraldada selle õpetamist koolides ega koolitada õpetajaid. Vepslaste ajalugu oleks äärepealt otsa saanud juba 20. sajandil, kuid see oht on ka nüüd reaalne.

Vepslaste Kultuuriühing tahab eriti tänada Karjala Vabariigi valitsust meie tegevuse toetamise ning eri regioonides elavate vepslaste vaheliste sidemete rajamise ja arendamise eest. Kogu vepsakeelne kirjandus on ilmunud Karjalas, kaasa arvatud vepsa-vene kuukiri Kodima, mida levitatakse kõikidel aladel, kus vepslased elavad, vepslaste keele õpetajatele korraldatakse regulaarselt kursusi, Karjala kõrgemates õppeasutustes koolitatakse selliseid vepslaste keele asjatundjaid nagu õpetajad, ajakirjanikud ja filoloogid. Sel aastal oli otsustavaks sammuks seaduse Karjala, vepslaste ja soome keele riiklikust toetamisest Karjala Vabariigis vastuvõtmine.

Meie ettepanekuid võeti arvesse ka selle aasta märtsis Karjala Vabariigi ja Leningradi oblasti vahel sõlmitud kaubanduse, majandusalase, teaduse ja kultuurialase koostöölepingu raames. Selle protokoll sisaldab eraldi kahepoolset koostöölepet vepslaste iseseisvuse säilitamiseks. Loodame, et see seadusesäte ka ellu rakendatakse. Kuna siin kongressil osalevad ka Leningradi ja Vologda oblastite võimuesindajad, siis paneme ette, et töötaksime välja ja võtaksime vastu vepslaste kui ühtse rahva toetuseks ühisprogrammi. Loodame, et nüüd, nagu ka varem, võtab Karjala Vabariik endale selles juhtiva rolli. Eri regioonides elavate vepslaste vahelise koostöö tugevdamisele oli pühendatud ka Rahvusliku organiseerimiskomitee istung valmistamaks ette ja viimaks läbi rahvusvahelist põlisrahvaste dekaadi, mis toimus möödunud aasta novembris Petrozavodskis. Selle eesistuja oli endine föderaalminister ja rahvuspoliitika koordinaator V. Zorin. See oli Rahvusliku organiseerimiskomitee esimene istung, mis täielikult pühendati ühe rahva – vepslaste – arengule ja me tahaksime, et kui uus Venemaa valitsus, vaatamata meie jõupingutustele, selle komitee laiali saadab, jäävad novembris toimunud dekaadi otsused siiski jõusse.

Me võtame suure tänutundega vastu soome-ugri maade valitsuste abi vepslaste keele ja kultuuri arendamisel ja vepslastest noorte ettevalmistamisel Ungari ja Eesti kõrgkoolidesse astumiseks. Kohaliku projekti Üks aasta vepslaste kultuuri raames aastal 2002 tänu fondile Juminekeko (mis asub Soomes, Kuhmos) ja Vepslaste Kultuuriühingu osavõtul anti välja neli vepslastekeelset raamatut – Kalevala lastele (tõlkinud N. Zaitseva), fotoalbum Vepsanma-Kodima, A. Andrejeva luulekogu Koivuine, Igor Brodski romaan Kalarand; tehti teadusretk E. Lönnroti radadel ning noorte folkloori- ja etnograafiamaterjalide kogumise retk vepslaste aladel ja isegi korraldati Kuhmos esimene vepslastest kirjanike kongress.

Sellest hoolimata teeb meile muret, et viimasel ajal võetakse föderaalvõimude tasemel vastu otsuseid, mis märgatavalt vähendavad koolides võimalust emakeelt õppida. On hädatarvilik alustada kõnelusi Venemaa haridusministeeriumiga ja jälgida, et uued rahvuspõhise hariduse normid, mis esitatakse aastal 2006, muutuksid niisugusteks, et emakeeles antava hariduse hulk õppekavades kasvaks. Kool ei pea olema koht, kus ainult üks kord nädalas kohaliku keele tunde antakse, vaid peab lubama neile väikerahvastele, kes tõsiselt tahavad oma keelt õppida, võimaluse seda järjepidevalt teha.

Kahjuks paljud otsused, mida Venemaa valitsus praegu vastu võtab, võivad tekitada negatiivseid tagajärgi vähemusrahvaste etnilisele arengule. Ma usun, et meil, Venemaa rahvaste esindajatel, on vaja oma huvide kaitseks täpselt määratleda teed ja mehhanismid. Me loodame, et see toimub ja sellel teemal räägitakse tõsiselt ka käesoleval kongressil.