A. N. Golovkini kõne, Tveri karjala

A.   N. Golovkini kõne IV soome-ugri rahvaste maailmakongressil Tallinnas, Eestis, 16.08.2004

Tervitame Tveri karjalaste ametliku delegatsiooni nimel kõiki siin kõrgetasemelisel koosviibimisel. Meile teeb muret, et Tveri karjalaste arv on 70 aasta jooksul kümme korda vähenenud – 150 000-lt inimeselt 1930. aastal 15 000-ni aastal 2002. Seda saab seostada eesätt majanduse olukorraga Venemaal ja Tveri oblastis. Külades tööd leidmata sõidavad karjalased linnadesse, kus toimub nende assimileerumine vene elanikkonnaga. Traditsiooniliste külaelanikena õnnestub Tveri karjalastel kõige paremini oma keelt ja kultuuri säilitada maakohtades, kuid raskuste pärast põllumajanduses ei saa Tveri karjalased elada oma harjumuspärasel viisil. Ning riik, erinevalt teiste väikerahvaste valitsustest, ei toeta neid. Nende olukorda halvendab veel seegi, et kuigi nad asustavad juba 500 aastat Tveri oblasti alasid, pole neil põlisrahva staatust.

Tveri Karjalaste Rahvuslik Kultuurautonoomia teeb märkimisväärseid jõupingutusi edendamaks majanduse arengut külades. Aastatel 1999-2000 töötati koos Helsingi Ülikooliga välja kümne vene-karjala segaelanikkonnaga küla arengukava.

Kahjuks ei ole neid programme ellu viidud. Tveri karjalased lootsid, et kuigi puudub ühtne Venemaa soome-ugri rahvaste arengustrateegia, saab toimida ka kohaliku arengukava kohaselt.

Paraku need lootused ei täitunud.

Praegu tegelevad Venemaa seadusandjad Vene Föderatsiooni kohalike omavalitsuste üldiste organisatoorsete printsiipide seaduse väljatöötamisega. Kultuurautonoomia püüab selle alusel asutada kümme külakogukonda, mille jaoks olid juba kümne-viieteistkümne aasta arengukavad välja töötatud.

Kohalik juhtkond on seni kultuurautonoomia pöördumisele eitavalt vastanud, aga me ei kaota lootust ja töötame oma valitud suunas edasi.

Suurte raskustega on seotud ka karjala keele õpetamine. Tveri oblastis ei ole karjala keel seadusandlikul tasemel kaitstud, seetõttu võib see kesta veel ainult mõned aastad, mil üks kuni kaks põlvkonda seda kõnelevad. Tveri Karjalaste Rahvuslik Kultuurautonoomia teeb oma parima vältimaks karjala keele väljasuremist, mida soodustab ohtlikult ka globaliseerumine, eelkõige inglise keele üldine rahvusvaheline kasutamine.

Säilitamaks ja arendamaks karjala keele Tveri karjalaste murret tuleb seda õpetada alates lasteaiast ja koolist ning jätkata keskastme ja kõrgemates õppeasutustes. Peab leidma võimalusi kõnelda karjala keelt kõikidel elualadel ja looma soodsad tingimused selle funktsioneerimiseks.

Et hoida karjala keelt ja kultuuri, on vaja peatähelepanu koondada noortele. Meil tegutsevad laste pärimuskunsti ansamblid, toimuvad karjalaste rahvaloomingu festivalid ja peod.

Tveri Karjalaste Rahvuslikul Kultuurautonoomial on kohalikul ja külakogukonna tasandil noorte osakonnad, meie noorte hulgas on palju neid, kes ei ole ükskõiksed karjala rahva saatuse suhtes. Me peame seda varujõudu asjatundlikult rakendama. Eeskätt on tarvis noortele anda hea haridus ja hiljem luua neile töökohtades võimalused professionaalsete oskuste kõrval ka oma keele- ja kurtuurialaseid teadmisi kasutada. Me leiame, et soome-ugri noortele on vaja koolituse ja tööalast liitprogrammi. Loodame riigi finantstoetusele, et õppida oma emakeelt, arendada karjala kultuuri, alal hoida rahva kunstkäsitöö oskusi, väärikalt elada ja töötada maal, mis on meile omaseks saanud.

Sooviksime, et meie piirkonna probleemid võetaks vaatluse alla ning algaks töö nende lahendamiseks. Loodame, et pärast seda maailmakongressi ühendab soome-ugri noorsugu oma jõud isade ja isaisade pärandi hoidmiseks ning edendamiseks. Me peame üheskoos edasi liikuma ja uusi arenguteid otsima.