Peaminister Juhan Parts soome-ugri rahvaste maailmakongressil 19.08.2004

Tallinnas 19. augustil 2004

Austatud soome-ugri rahvaste neljandast maailmakongressist osavõtjad!

Lugupeetud sugulased kaugemalt ja lähemalt,
neenetsite ja sölkuppide;
hantide, manside ja ungarlaste;
udmurtide, bessermanide ning kõigi komide;
maride, ersade ja mokšade;
kveenide, vadjalaste, saamide, vepslaste, karjalaste ja isurite, liivlaste ja soomlaste, ning minu kaasmaalaste, setude ja eestlaste esindajad!

Mul on suur au seista siin teie ees ja osa saada meie hõimurahvaste suurkokkutulekust. Mul on hea meel, et Eesti Vabariik on saanud võimaluse võõrustada seda maailmakongressi. Ühtlasi paneb see meile kohustuse ka edasi anda oma rahvusvaheliselt tunnustatud kogemust vähemusrahvuste ja põlisrahvaste probleemide lahendamisel. Möödunud päevad on olnud teie jaoks täis pikki koosistumisi ja rikastavat kultuurilist kontakti, kuid eeskätt töiseid arutelusid. Eesti tuntud vanasõna ütleb, et “töö kiidab tegijat” - olen kindel, et nii läheb ka teie neil päevil tehtud tööga, mille tulemused on kokku võetud täna heaks kiidetud kongressi lõppdokumentides: meie hõimukoostöö läheb edasi ning üksteisele toetudes saame ka iga rahvast, tema elujärge ja kultuuri edasi arendada.

Tahaksin õieti päris alguses tunnustada seda tava, et iga nelja aasta tagant soome-ugri rahvaste maailmakongress toimub. Tänavu juba neljandat korda. See on nagu suguvõsa kokkutulek (mis vähemalt meil Eestis üsna populaarne on), kus saab ausalt rääkida oma elust ja vaevadest. See on kokkuvõtete tegemise koht, et milline on ühe või teise rahva olukord. Ja ülevaatamise hetk, et analüüsida sugulas(rahvas)te olukorda ja trende üldiselt.

Milline on soome-ugri rahvaste elujärg tänapäeval, ning millised on aktuaalsed probleemid, - nendest kõnelustest ja analüüsidest ongi ju teie kongressipäevad koosnenud. Mina saan siia lisada üksnes mõningaid pilguheite oma volituste piirilt. Nii on mitmed kolleegid Euroopast vestlustes väljendanud muret soome-ugri rahvaste saatuse vastu Venemaa Föderatsioonis.

Ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee on oma resolutsioonis (25.9.1998) avaldanud muret “uurali keelte ja kultuuride ohustatuse pärast Venemaal.”

Toon kokkuvõtlike põhiprobleemidena esile kolm:
1) soome-ugri rahvaste rahvaarvu vähenemine,
2) autonoomia võimaliku kitsendamisega seotud küsimused,
3) jätkuv keeleline ja kultuuriline assimileerimine.

Kahjuks näitavad arvud, et nende inimeste osakaal, kes kõnelevad ühte soome-ugri keelt oma emakeelena, on Venemaal pidevalt vähenenud. Kurvaks näiteks on siin karjalased: Vene Föderatsiooni Karjala Vabariigis on neid kõigest 9% elanikkonnast, ainus ametlik keel on vene keel, karjala keelel ei ole mingit ametlikku staatust. Selline olukord ei tee murelikeks mitte ainult meid, nimetasin juba Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsiooni, mis kannab pealkirja “Ohustatud uurali vähemuskultuurid”.

Venemaa soome-ugri rahvaste eest seismine (aga miks ka mitte teiste kriitilises olukorras olevate Siberi ja Kaug-Ida rahvaste) ei ole üksnes meie kui eestlaste ja kui eurooplaste õigus, vaid otsene kohustus: eestlastena oleme saanud omal nahal tunda, mida endast kujutab ühe põlisrahva väljasuretamispoliitika ja on loomulik olla solidaarne kõigi teistega, keda see oht ähvardab võib-olla veelgi teravamal kujul. Eesti valitsus jälgib tähelepanelikult hõimurahvaste olukorda ja vajadusel juhib rahvusvahelise üldsuse ning rahvusvaheliste organisatsioonide tähelepanu tõsistele probleemidele nende rahvaste keele, kultuuri ja hariduse alal, mis kuuluvad inimõiguste valda.

Tunnistagem, et ühelt poolt on Nõukogude Liidu totalitaarse režiimiga võrreldes nüüd demokraatia poole pürgival Venemaal avanenud vähemusrahvuste kultuuridel uued arenguvõimalused. Teiselt poolt aga tekivad ka uued ohud.

Nõukogude Liidus pidid vähemalt näiliselt olema erinevate kultuuride õitsengu välised märgid, nüüd ei ole see enam rentaabel. Samuti on suurenenud kohaliku, tavaliselt venekeelse administratsiooni omavoli võimalused. Paraku me näeme, et need võimalused ei jää kasutamata.

Üheks ilmekaks näiteks rahvaste õiguste rikkumisest on Riigiduuma paari aasta tagune otsus, et Venemaa riigikeeltes tuleb kasutada ainult vene tähestikku. See tõik kutsus esile hämmastuse kogu Euroopas. Konkreetse karjala näite puhul tähendab see, et karjala keel ei või kunagi saada Karjala Vabariigi riigikeeleks, kuna karjala keelt kirjutatakse ladina tähtedega.

Või teine näide, kui Marimaal taheti kaks aastat tagasi sulgeda mari rahvusteatrit – ja seda Mari Eli Vabariigi presidendi Markelovi heakskiidul, kui mitte lausa korraldusel.

Need on ülimalt kahetsusväärsed näited “lühinägelikust” (jutumärkides!) poliitikast, kus valitsejad ei tunnusta rahvuskultuuri ega -keele arendamise vajalikkust.

Ohtu meie hõimurahvaste keelele ja kultuurile kujutavad otseste survemeetmete kõrval ka kaudsed probleemid nagu linnastumine – kus domineeriva kultuuri pealetung on alati kõikevaldav. See toob kaasa venestumise – pragmaatilisel sundpõhjusel, et järeltulijail oleksid teed maailma lahti.

Nende protsesside taga on ühelt poolt majanduslikud tegurid, kuid teisalt (tegelikult esmalt!) siiski küsimus kultuurilise enesetunnetuse tugevusest.

Majanduslike tegurite all mõtlen üldiste tänapäeva maailmamajanduse trendide kõrval ka spetsiifilistele probleemidele mõnede meie hõimurahvaste kodupaikades.

Need on seotud hiiglaslike tööstusasulatega või maavarade, eeskätt nafta mastaapse kaevandamisega, mis põrmugi ei arvesta põlisrahvaste traditsioonilise elukeskkonnaga. Kohalik põliskultuur ja keel tõrjutakse tööstuskeskustest välja, leiab aset massiline migratsioon mujalt.

Selmet rikkalikud maavarad, mis leiduvad paljudel soome-ugri rahvaste põlisaladel, kujuneksid nende rahvaste väljasuretamise faktoreiks, peaks põlisrahvastel endal olema otsene kontroll varade üle.

Samas on maailmas näiteid, kus keskvõim on leidnud ka moderniseerimisega kaasas käies võimalusi säilitada põlisrahvaste omapära (saamid Soomes, inuitid või eskimod Kanadas ja Gröönimaal, maoorid Uus-Meremaal).

Kultuuriline enesetunnetus algab eeskätt emakeelsest haridusest, makeelse väljenduse võimalikkusest reaalses igapäevaelus.

Kui siin või seal on olemas reaalseid ohumärke, mis lõppkokkuvõttes võivad hakata viitama rahva väljasuremise ohule, siis ei saa me ju ometi neid protsesse rüpeskäsi pealt vaadata. Küsimus on siin iga rahva kultuurilise pärandi säilitamises maailmakultuurile. Ja positiivse arengu toetamises.

Ja siin saab iga rahvas ise määratleda oma arenguprioriteedid ja -eesmärgid – kus on vaja toetust majanduslikule edenemisele, kus kultuurilisele arengule, kus ühiskondlik-poliitilisele edasiminekule.

Teatud uue mõõtme abiprogrammidele, mis on suunatud eeskätt Venemaa Föderatsiooni territooriumil elavatele soome-ugri rahvastele, avab nüüdsest kõigi kolme soome-ugri riigi kuulumine Euroopa Liitu. Eesti, Soome ja Ungari esindajad saavad nüüd Euroopa Liidu sees alustada vastava strateegia kujundamist – ja selle tööga peame kohe ka peale hakkama, et järgmiseks hõimurahvaste maailmakongressiks oleks juba edasiminek näha.

Eesti, Soome ja Ungari riikide vahelises koostöös on hõimurahvaste probleemid üheks lisadimensiooniks, millega meie poliitikud arvestavad ja on arvestanud ka varem. Koostöö, mis Eesti, Soome ja Ungari riike on hõimurahvaste poliitikas ühendanud alates Liivi rahvamaja ehitamisest Kura randa juba enne Teist ilmasõda, on nüüd uuel tasemel jätkumas.

Näiteks võib tuua selle, et abistamaks Venemaal elavaid hõimurahvaid, teevad koostööd Soome, Ungari ja Eesti kultuuri- ja haridusministeeriumid: Tartus kirjutasid kolme maa vastavate ministeeriumide esindajad 9. augustil 2000 alla protokollile, mis täpsustas selle koostöö suunad.

Kord aastas külastavad kolme maa suursaadikud Moskvas ühte soome-ugri autonoomiat Venemaa Föderatsioonis, et tutvuda sealse elu-oluga. Tänavu külastasid suursaadikud Mordva Vabariiki, kahel eelneval aastal Mari-El`i Vabariiki ja Udmurdi Vabariiki. Nendest külaskäikudest saadud muljete põhjal võib nii mõnelgi puhul kahetsedes väita, et võimud on hoolitsenud küll mitmekülgse kava sisustamise eest, kuid paraku takistanud samas kontakte rahvuslike liikumiste esindajatega.

Riivasin eespool hariduse otsustavat tähtsust. Käesoleva kongressi peateema “Noored on meie tulevik” on sellega kõige otsesemalt seotud. Kui iga rahva noored sirguvad demokraatlikus ühiskonnas tervetena ja saavad hea hariduse, siis on sellise rahva tulevik tagatud.

Aga just emakeelse kooli olukord on hõimurahvastel viletsas olukorras, mis pole viimastel aastatel paranenud. Emakeelse hariduse tähtsust on rõhutanud Euroopa Nõukogu, emakeelsete õppeasutuste loomist algharidusest kuni kõrgkoolini, õpetajakoolituse, oskussõnavara ning omakeelsete õppevahendite koostamise küsimusi rõhutati juba eelmise, kolmanda soome-ugri rahvaste maailmakongressi resolutsioonis aastal 2000. Praegu on see küsimus muutunud veelgi pakilisemaks.

Ma ei kahtle, et kõigi siia kogunenud hõimurahvaste esindajad jagavad seisukohta, et ühe rahvaterviku jaoks algab kõik oma identiteedi tunnetamisest, kultuurilisest enesemääramisest. See on enesesäilitamise instinkt rahvaste puhul.

Eestlasena ja oma iseseisva vabariigi peaministrina on mul hea niiviisi kõnelda: kuna eesti rahva kujunemine on just niimoodi aset leidnud.

Eestlastena oleme alati osanud hinnata oma keele ja selle kõnelemise tähtsust eestlaseks olemises.

Omakeelne kirjasõna on keele püsimise alustala. Sellele võib järgneda loomuldasa seltsielu, karskus- ja lauluseltsid, laulupeod, koolid ja selle kaudu lõpuks omamaise intelligentsi kujunemine, mis loob aluse ühiskondlikule organiseerumisele, mis lõpuks asub kogu ühiskonnaelu puudutama ja korraldama. Ning alles seejärel jõudsime rahva iseolemise tippu, poliitilise riikliku korralduseni.

Ka pärast Teist maailmasõda, kui jagasime koos teiste soome-ugri rahvastega ligi pool sajandit ühist saatust N. Liidu võimu all, tegime jõupingutusi, et kaitsta emakeelt ja omakultuuri. Meie rahva ette on ajaloos korduvalt kerkinud küsimus püsimajäämisest. Seetõttu on sedalaadi mured meie hõimurahvaste juures meile täie teravusega mõistetavad.

Hea meel on mul kongressist osavõtjatele teatada, et Eesti valitsus kiitis just möödunud nädala istungil heaks uue Hõimurahvaste programmi. See on riiklikult rahastatav abiprogramm uurali põlisrahvaste keelte ja kultuuride toetuseks, ja see hõlmab aastaid 2005-2009 ning jätkab varasema samasisulise programmi tegevust.

Uue programmi eesmärkideks on aidata kaasa meie hõimurahvaste omakeelse haritlaskonna ja rahvusteaduste arengule, säilitada kultuuripärandit (põlised oskused ja autentne rahvakultuur), toetada omakeelset teabevahetust ja Eesti kohta info edastamist, aidata luua uurali põlisrahvaste ellujäämisstrateegiaid tervis- ja keskkonnahoiuprogrammide kaudu.

Kuus aastat tagasi vastu võetud hõimurahvaste programm pealkirjaga “Soome-ugri hõimurahvaste haridus-, teadus- ja kultuurialase koostöö programm” on ennast õigustanud ja nüüdseks edukalt täidetud, selle elluviimine lõpeb käesoleva aasta lõpus.

Vastne programm aga ei korda talle eelnenud programmis kirjeldatud põhimõisteid ega strateegilisi põhimõtteid, vaid lähtub nendest ning püüab tagada eelmise programmiga alustatud ja praegu kestvate tegevuste jätkumise.

Eelkõige tuleb nimetada toetusi, mille abil on hõimurahvuste esindajatest üliõpilastel võimalik õppimine Eesti kõrgkoolides. Eestil on olemas pikaajalised koostöökogemused ja kontaktid Venemaa hõimurahvaste esindajate ja uurijatega. Seetõttu on igati loomulik, et soovime edaspidigi panustada soome-ugri rahvaste keelte ja kultuuride toetamisele läbi haridus- ja teaduskoostöö.

Aastakümneid on Tartu Ülikoolis valmistanud ette väitekirju ja kaitsnud doktoritöid soome-ugri rahvaste teadlased, need sidemed on säilinud nüüdki.

Uutes tingimustes otsustati viis aastat tagasi luua Tartu Ülikooli Paul Ariste soome-ugri põlisrahvaste keskus. Tartu Ülikool on jätkuvalt rahvusvaheline fennougristika keskus. Jätkab ilmumist rahvusvaheline teaduslik kvartalijakiri Linguistica Uralica.

Vastavalt 2003. aasta arengukoostöö statistikaaruandele OECD Arengukoostöö komiteele on Venemaa kui enamuse meie hõimurahvaste kodumaa endiselt Eesti jaoks suurim sihtriik, kuhu läheb Eesti humanitaarabi, Venemaa Föderatsiooni läheb kogu Eesti poolt osutatavast kahepoolsest abist 33% ehk 4 milj. 580 tuh. krooni. Seejuures Haridus- ja teadusministeeriumi Hõimurahvaste programm moodustab sellest 3 miljonit krooni.

Ent olgu toetusprogrammid millised tahes – ja meie suuremad sugurahvad Soomest ja Ungarist saavad siia lisada veel hoopis enam – algab kõik siiski igaühest endast. Sellest saavad alguse tulevikuväljavaated.

Enamiku siin esindatud rahvaste jaoks mängib määravat rolli ka areng Vene Föderatsioonis ja demokraatlike ühisväärtuste aktsepteerimine. Demokraatia aga ei tähenda ju muud kui võimalust igal rahval valida ise endale valitsejad ja valitsev kord.

Lõpetuseks tuletagem meelde, et oleme siin ikkagi ühel suure suguvõsa kokkutulekul: ja see ei ole mingi nurgatagune salaselts ega hääbuv perekond, vaid üks võimas maailmakultuuri sugupuu. Soome-ugri ja samojeedi rahvad asustavad, s.o MEIE asustame suuri territooriume ja meil on rikkalik kultuuriline pärand, mida maailmale näidata ja millega maailma rikastada.

Nagu rõhutas eesti semiootik ja kulturoloog Juri Lotman, pole maailmas väikseid keeli ja väikseid kultuure. Igas kultuuris on olemas tohutu arengupotentsiaal. Kui mõni kultuur hääbub, kui mõnd keelt lakatakse kõnelemast, pole see vaid ühe rahva lokaalne tragöödia, vaid maailma mastaapides katastroof. Kui me ei tee kõike endastolenevat, et seda ära hoida, langeb selle eest vastutus ka meie peale.

Kohtumiseni nelja aasta pärast! Siis oleme veelgi tugevamad! Loodame seda, see sõltub eeskätt meist endast.